Pikateraline valge riis koos pehmete köögiviljadega (porgand, lillkapsas, brokkoli) ei ole eksootika, vaid aegluse küsimus. Riisi tasub eraldi keeta pehmeks ja köögivilju hautada väheses vees mõne tilga õliga. Ei mingeid vürtse. Ei mingeid pastasid. Ei mingeid domineerivaid maitseid.
See roog ei katkesta sisemist seisundit – vastupidi, see jätkab seda. See justkui toetab juba olemasolevat. Seda saab süüa aeglaselt, lusikaga, õhtuvalgust jälgides. See sobib hästi perioodideks, mil tuleb olla kõiges ettevaatlik: liikumises, sõnades, toidus. Ja just sellised perioodid saadavad sageli neid, kelle jaoks on oluline mitte kiirustada.